Lastehoiuga kohanemise lood

Olen 2-lapse vanem. Kõige eredamalt on mul meeles väiksema poisi lastehoiuga harjutamine – see oli pikk ja aeganõudev. Ei olnud vahet, kas lahkusin korraks kodust või lastehoiust, pisikene poiss (1. a ja 10. kuune) jäi alati saatma mind nutuga ja niimoodi vahelduva eduga 6 kuud. Õpetaja ütles, et nii kui olin silmapiirilt kadunud, laps enam ei nutnud ning sai oma päevategemistega edasi mindud. Õppisin, et mitte kunagi ei tohi salaja ära hiilida, sest see võib tekitada lapsele ebakindlat tunnet, seega lehvitasin ma alati ka siis kui nägin, et poiss nutab. Kohati oli igapäevaselt niimoodi raske oma pisikest rühma jätta, kuid õhtul järgi minnes oli laps alati rõõmus ning rääkis oma üksikute sõnadega, mis päeval juhtus, mida päeval sõi – seda oli tore kuulata. Õpetajatest oli väga armas, et mulle saadeti telefonile sms-na pilt rõõmsast lapsest, kes ei nutnudki enam, aitäh! 😊 Asjalood paranesid, kui vahele tuli 1,5 kuu pikkune suvepuhkus. Nädal ennem puhkuse lõppu sai poisi käest küsitud, kas ta soovib minna lastehoidu ning sealt tuli meile rõõmus jaatav vastus tagasi. Peale pikka puhkust 1 kord veel nuttis ja edasi jäi juba kenasti. Meie käisime lastehoius 2-3 korda nädalas. (Katre, 37).

Kui tüdruk nuttes hoidu jäi, nutsin ise ukse taga... Teise lapsega, poisiga, olin juba targem, lasin isal harjutada. Lapsed tunnetavad väga hästi vanemate emotsioone. See on õige, et lapsevanem peab ise vaimselt selleks valmis olema ja lapsele positiivselt hoiust rääkima. Kui laps nutma hakkab, siis mitte teda pooleks tunniks lohutama jääma ja talle järgi andma ning lõpuks koju viima. Aga lapsed ja vanemad on erinevad... igaühe jaoks sobib erinev viis. (Mariann, 36)

Alustasin lastehoiuga harjutamisega, mil tüdruk oli 2. a ja 2. kuune. Tundsin, et lapsel on soov ja huvi mängida koos omavanuseliste lastega ning kodus oli tal üksi mängides igav. Esimesel korral käisime koos lapsega rühmaruumide ja õpetajatega tutvumas. Teisel korral jäi tüdruk paariks tunniks ise rühma ning sai kenasti iseseisvalt hakkama – ta isegi ei nutnud! Minul endal oli kahju pisikest rühma jätta ning ruumist lahkudes läksid silmadki märjaks 😊. Esialgu proovisime poolikuid päevi, kuid üsna varsti proovisime ka lõunaunne jäämist. Pisikene tüdruk oli tubli ning lehvitas mulle rõõmsalt igal hommikul rühmaaknal olles ning läks mängima. Pakkusin tüdrukule iga nädalaselt 1-2 puhkepäeva, sest pisikesed lapsed vajavad rohkem puhkust! (Kristi, 28).